See ei tähendanud tema jaoks karjääririski. Tema publikuks oli saalitäis inimesi, kes teda armastavad, ja tema ülesandeks esineda kõnega, mida ta südamest soovis oma sõbrale pidada.

Ometi küsis ta minult: miks ma seda nii väga kardan?

Tavaline vastus, mida kuuleb, on „sest panused on suured”. Kaalul on karjäär, maine, kellegi hinnang.

Pulmakõne ei mõjuta mu kliendi ühtegi töösuhet, keegi ei anna selle põhjal hinnanguid. Panus on siiski olemas, lihtsalt teist sorti. Kui see kõne untsu läheb, ei kaota ta koostööpartneri või tööandja usaldust. Ta veab alt inimest, kes on talle kõige tähtsam, ja teeb seda päeval, mis tuleb ette vaid kord elus. Sellepärast tasubki närvis olla.

Ma ei hakka sulle siin lubama, et saad esinemishirmust üle. Ma ei usu, et sellest peabki üle saama. Aga ma usun, et arusaamine, MIKS see tekib, aitab sind rohkem kui ükski nipp.

Hirm ja ärevus ei ole sama asi

Võib-olla on abi juba sellest teadmisest, et hirm ja ärevus pole päris üks ja sama.

Hirm on reaktsioon vahetule ohule. Ärevus on reaktsioon kujutluspildile võimalikust ohust.

See, mida me nimetame esinemishirmuks, on suuremas osas esinemisärevus. Ennustamine, mis võib juhtuda. Ja see seletab ära ühe asja, mida peaaegu iga esineja on kogenud, aga mille kohta harva keegi ütleb, et see on normaalne:

kõige raskem hetk ei ole laval. Kõige raskem hetk on enne lava.

Ärevus kasvab ootamise ajal ja annab tasapisi järele siis, kui oled rääkima hakanud. Möödub paar minutit ja keha rahuneb. Mitte sellepärast, et sa oleksid vahepeal julgemaks saanud, vaid sellepärast, et ebamäärasus sai otsa. 

Kui sa seda tead, siis ehk ei tõlgenda sa etteaste eel tekkivat ärevust kui märki, et sa ei sobi lavale. Ärevusest saab lihtsalt üks keeruline hetk, mis läheb mööda.

Miks ärevus üldse tekib

Oma töös kohtan neid põhjuseid ikka ja jälle.

Sind vaadatakse ja hinnatakse

Inimene liigina on harjunud sellega, et grupi tähelepanu tähendab ohtu. Kui kogu hõim korraga sinu poole vaatab, siis tavaliselt ei tähenda see head.

Sellepärast ei ole vahet, kas saalis on sinu ülemus või sinu sõbrad. Keha ei loe olukorra tagajärgi. Keha loeb seda, et sind vaadatakse.

Tähelepanu on ühesuunaline

Tavalises vestluses liigub info mõlemat pidi. Sa ütled midagi, teine noogutab nõusolevalt või kortsutab kulmu, ja sa kohandad ennast jooksvalt. See on pidev mõtete ja energiavahetus, mis hoiab sul pinna jalge all.

Laval sellist vahetust ei ole. Sa annad ja annad, aga vastu tuleb vaikus ja näod, mida sa ei oska lugeda. (Või mida sa loed süstemaatiliselt valesti, sest ärevuses otsib aju ohumärke ja leiab neid ka sealt, kus neid ei ole.)

Mida rohkem inimesed sulle tähendavad, seda suurem on panus

Jõuan siin tagasi oma kliendi ja tema pulmakõne juurde.

Konverentsil istuvad inimesed, kelle jaoks sa esindad peamiselt oma tööd. Kui seal miski ebaõnnestub, puudutab see sinu mainet. Pulmas on saalis sinu parim sõber, tema vanemad ja kõik, kelle silmis sa tahad tema jaoks õige inimene olla.

Panus ei ole tagajärgedes. Panus on suhtes.

Sellepärast on esinemisärevus tihti väga tugev seal, kus tööalaselt ei ole midagi kaalul. Ja sellepärast on nii raske ennast lohutada lausega „ega midagi hullu ju ei juhtu”. Keha teab, et midagi on kaalul. Ta lihtsalt mõõdab muud asja kui sinu mõistus.

Mis siis muutub, kui sa aru saad

Kolm asja, mitte ükski neist ei ole nipp.

Sa lakkad pidamast sümptomit tõendiks. Värisev hääl ei ole märk sellest, et sa ei sobi esinejaks. See on märk sellest, et sinu närvisüsteem teeb täpselt seda, milleks ta on loodud: püüab sind ohu eest kaitsta. Kui sa lõpetad enda hindamise oma ärevuse põhjal, kaob ära terve kiht pinget ehk ärevus ärevuse pärast.

Sa tead, millal midagi teha. Kõige raskem hetk on ootamine, ja samas on see ainus hetk, mil saad ennast aidata. Teksti kümnendast ülelugemisest ei ole sel hetkel kasu, sest probleem ei ole tekstis. Sind aitab see, mis jõuab kehani.

Sa saad tähelepanu välja suunata. Ärevuses vaatab inimene iseennast. Kuidas ma kõlan, kuidas ma paistan, mida nad mõtlevad. Nii teed sa kahte tööd korraga: esined ja samal ajal hindad ennast. Pole ime, et see väsitab.

See ei ole sinu iseloom, see on ärevuse mehhanism. Sul on tegelikult võimalik suunata oma tähelepanu tagasi sinna, kuhu vaja: ruumi, kuulaja, oma mõtte juurde.

Näitleja töös nimetame seda lavaliseks ülesandeks. Sul on laval alati midagi teha, ja seni kuni sa seda teed, ei sul aega mõelda endast kui vaatlusobjektist.

Mida siis teha

Nüüd, kui põhjused on paigas, on ka praktiline osa arusaadavam. Kõik allolev järgib sedasama loogikat: ärevus on ettevaade, seega tegeletakse sellega ajateljel.

Nädal enne. Parim toit ärevusele on teadmatus. Et seda vähendada, tutvu ruumiga, ajakavaga ja vajadusel helitehnikaga. Selle asemel et kogu tekst pähe õppida, õpi pähe oma esimesed kolmkümmend sekundit. See on ainus koht, kus ärevus on kõige tugevam ja mõtlemisvõime kõige rohkem häiritud. Kui algus on kindel, saad lavale astumise ärevuse mööda lasta nagu üksiku vihmapilve.

Esinemise päeval. Liiguta ennast. Ärevus valmistab keha tegutsemiseks ette. Energia on olemas ja see tahab kasutust. Kui sa selle asemel istud kaks tundi toolil ja ootad, jääb energia kehasse ringlema ja muutub ebameeldivaks värinaks.

Jaluta, käi trepist üles-alla, ja kui olukord võimaldab, raputa käsi ja jalgu.

Mina alustan iga etenduse-eelset soojendust ja iga hääletundi sellest, et hõõrun käed soojaks. Osalt elavdab see vereringet, osalt annab kehale märku, et nüüd algab töö.

Külmad käed on muide info. Sümpaatiline närvisüsteem tõmbab perifeersed veresooned kokku ja suunab vere keha keskossa ning suurtesse lihastesse. Keha valmistub tegutsema ja käelabad jäävad järjekorras viimaseks. Nii et kui su käed on külmad, on keha juba tööle asunud, ka siis, kui sa ise seda veel ei märka.

Viis minutit enne. Pikenda väljahingamist. Loe sisse hingates neljani, välja hingates kuue või kaheksani. See ei pruugi kaotada ärevust, aga annab sulle võimaluse seda juhtida. Kui tood tähelepanu hingamisele, rahunevad tormakad mõtted ning raskuskese laskub peast kehasse.

Esimesed kolmkümmend sekundit. Astu lavale, jää seisma, hinga korra välja. Alles siis alusta. See paus tundub sulle tõenäoliselt igavikuna, publikule paistab aga enesekindlusena. 

Kui hääl väriseb. Lühenda lauseid ja luba endale pausi. Värin võtab maad pikkades lausetes, kus õhk saab otsa. Lühikeses lauses ei ole tal kohta, kus tekkida.

Ja see, mis ei tööta

Publiku aluspesus ette kujutamine annab sulle ühe lisaülesande hetkel, mil su tähelepanuaken on niigi kitsas.

„Ära mõtle sellele” ei tööta kunagi, sest mõtte allasurumine ainult tugevdab teda.

Kõige kallim variant on oodata, kuni hirm ära kaob, ja alles siis esineda. Ta ei kao. Kogenud esinejad ei ole hirmu kaotanud. Nad on lakanud seda ohumärgiks pidamast.

Mu pulmakõne klient läks lõpuks lavale ikka ärevana. Aga ta teadis, mis temaga toimub, ja see oli piisav. Ta ei võidelnud enam kahel rindel korraga.

Sinu hirm ei ole vale. Ta ütleb sulle, et see, mida sa teed, on sinu jaoks oluline.

Kui tahad sellega süvitsi minna, siis minu veebiloeng „Viie sammuga enesekindlamaks esinejaks” (40 €) räägib täpselt nendest valukohtadest, konkreetsete näidetega minu tööst klientidega. Ligipääs on tähtajatu, saad seda vaadata siis, kui sulle sobib.

The post Esinemishirm: miks see tekib ja miks sellest ei pea “üle saama” appeared first on Maarja Mitt-Pichen.

Diktsiooniharjutused on abiks ja neid annan sulle allpool kuus. Aga enne tasub teada üht asja, mis määrab, kas need sinu puhul tööle hakkavad.

Nimelt, ebaselget kõnet ei põhjusta ainult laisk suu. See, mis muudab su kõne raskesti arusaadavaks, algab tihti varem kui huultelt. Kui treenida ainult huuli, siis treenid sa valet kohta.

Sõnaveeb ütleb, et diktsioon on see, kui selgelt ja õigesti keegi häälikuid, sõnu ja lauseid välja hääldab. Pane tähele, kus see rida lõpeb: sõnu ja lauseid.

Enamik diktsioonialaseid nõuandeid on suunatud üksikutele häälikutele suus. Häälikute selge moodustamine on oluline ja harjutused allpool tegelevad just sellega. Aga lause selgus sünnib mujal. See sünnib hingamisest ja oskusest reguleerida kõnetempot. Sellest sõltub, kas suudad oma lause lõpuni vedada, nii et ka viimased sõnad kõlavad arusaadavalt.

Allpool on kuus praktilist harjutust, mida saad ise proovida. Nende järel räägin sellest, miks neist üksi alati ei piisa.

Kuus harjutust

Tee neid selles järjekorras. Esimesed kolm lõdvestavad ja aitavad tunnetada hingamistuge. Neljas tegeleb häälikutega. Viies ja kuues sellega, kuhu sinu lause peab jõudma. Kokku umbes kümme minutit.

1. Alalõua vabastamine

Kui lõug on pinges, muutuvad ka keele ja huulte liigutused vähem täpseks. Kõige selgemini on seda märgata siis, kui oled närvis või väsinud.

Aseta sõrmeotsad põskedele, sinna, kus asub lõualiiges, umbes sõrmelaiuse võrra kõrvast eespool. Ava suu aeglaselt ja sulge. Tunneta, kus toimub liikumine.

Seejärel masseeri seda piirkonda umbes 30 sekundit ringjate liigutustega.

Nüüd lase lõual lihtsalt raskusjõu mõjul alla vajuda. Ära ava seda tahtlikult, vaid lihtsalt lõpeta selle kinni hoidmine.

See vahe on oluline. Me hoiame lõuga sageli pinges ka siis, kui me sellest üldse teadlikud ei ole.

Eesmärk ei ole suud võimalikult suurelt lahti teha. Eesmärk on märgata ja vähendada liigset pinget.

2. Huulte vibratsioon ja keele liikumine

Pane lõdvestunud huuled vibreerima, nagu väike laps, kes mängib autoga: „brrrrr”.

Kui see ei õnnestu, võib põhjuseks olla liiga suur huulte pinge või liiga nõrk õhusurve väljahingamisel. Suuna tähelepanu pigem kõhulihaste tööle kui huultele.

Seejärel liiguta keelt. Aja keel suust välja nii kaugele kui mugav, hoia viis sekundit ja lase lõdvaks. Korda kolm korda. Seejärel vii keeleots kümme korda vaheldumisi vasakusse ja paremasse põske, nii kaugele kui saad.

Diktsiooni puhul ei ole vaja rakendada jõudu. Sageli on vaja vabamat ja täpsemat liikumist.

3. Hingamine, mis kannab lauset

Kas sinu laused algavad hästi, aga viimased sõnad muutuvad vaiksemaks või ebaselgeks?

Siis tasub vaadata, kuidas sa hingad.

Heida selili. Aseta üks käsi rinnale ja teine alumistele roietele. Hinga rahulikult sisse ja jälgi, kuidas alumised roided avarduvad. Ära suru õhku jõuga kõhtu ega püüa rindkeret paigal hoida.

Hinga neljani lugedes sisse ja kuueni lugedes välja. Tee seda viis-kuus korda. Seejärel tõuse püsti ja proovi sama seistes.

Kui oled valmis, ütle üks pikem lause ja jälgi, kas suudad hoida selle lõpu sama selgena kui alguse.

Kui alustad lauset ilma piisava õhuvaruta, tulevad lause viimased silbid välja kokkusurutult ja tuhmilt.

See ei tähenda, et oled lohakas. Sul lihtsalt ei ole piisavalt tuge, mille pealt rääkida.

4. Konsonantide harjutus: pa-ta-ka

Nüüd läheme artikulatsiooni juurde.

Ütle selgelt ja rahulikult: pa-ta-ka. Siis: ba-da-ga. Ja seejärel vaheldumisi: pa-ba, ta-da, ka-ga.

Alusta aeglaselt. Ära keskendu sellele, kui kiiresti sa suudad neid öelda. Tunneta, kus ja kuidas iga häälik suus moodustub.

Kui suudad kümme korda järjest teha nii, et silbid ei jookse kokku, kiirenda veidi. Kui läheb pudruks, aeglusta.

Miks just need silbid? Need kasutavad erinevaid moodustuskohti: huuled, keeleots ja keeleselg. Nii saad harjutada erinevate artikulatsiooniliigutuste täpset ja kiiret vaheldumist.

5. Räägi ruumile, mitte endale

See on harjutus, mille puhul sa ei pea endale ütlema: „Nüüd liiguta rohkem suud.”

Võta üks lause. Ütle see nii, nagu räägiksid inimesele, kes istub sinust kolme meetri kaugusel. Seejärel ütle sama lause nii, nagu räägiksid inimesele, kes istub ruumi kõige tagumises reas.

Ära hakka häält forsseerima ega karjuma. Püüa säilitada oma tavapärane kõnehääle nivoo, aga suuna sõnad teadlikult selle (kujuteldava) inimeseni.

Kuula, mis muutub. Enamasti muutuvad konsonandid täpsemaks ja tempo aeglustub, sest keha kohandab kõnet sellele, kuhu heli peab jõudma.

Sa ei käse endal artikuleerida. Sa annad kehale sihi ja artikulatsioon tuleb kaasa.

6. Lause lõpuni

Võta üks pikem lause. Näiteks:

„Meie eelmise kvartali tulemused näitavad, et suurim kasv tuli just nendest turgudest, kuhu me kõige vähem investeerisime.”

Hinga rahulikult sisse. Ütle lause nii, et viimane sõna oleks sama selgelt kuulda kui esimene.

Kui õhk saab otsa, ära pressi viimaseid sõnu välja. Jaga lause mõtestatud kohast kaheks ja hinga keskel sisse. Näiteks:

„Meie eelmise kvartali tulemused näitavad, et suurim kasv tuli just nendest turgudest / kuhu me kõige vähem investeerisime.”

Paus ei ole nõrkus, aga poolikuks jäänud lause on.

Korda paar-kolm korda ja luba iga kord viimasel sõnal täielikult maanduda.

Kuidas harjutada, et midagi muutuks

Viis kuni kümme minutit päevas annab rohkem kui üks pikk treening kord nädalas. Närvisüsteem ja lihasmälu õpivad kordusest, mitte ühe korra pikkusest. Need viis minutit võivad olla väga intensiivsed. Aga kui nende vahele jääb nädal, alustad iga kord peaaegu otsast.

Muutuse jaoks ei ole oluline ainult see, kui palju sa harjutad. Oluline on ka see, mida sa oma kõnes märkad.

Hea võimalus on ennast salvestada. Ava telefoni helisalvesti ja loe umbes 30 sekundi jooksul ette teksti, mida sa varem lugenud ei ole.

Kuula see üle ja pööra tähelepanu ainult ühele asjale korraga:

• kas sõnade lõpud on kuulda;
• kas tempo kiireneb;
• kas mõni häälik või sõnaosa kaob;
• kas hääl muutub lause lõpus nõrgemaks.

Ära püüa korraga kõike parandada. Vali üks asi. Siis salvesta uuesti.

Nii hakkad oma kõnet kuulma hoopis teise kõrvaga.

Millal diktsiooniharjutustest üksi ei piisa

Rõhutan oma õpilastega töötades ikka, et harjutada saab vaid olukorras, millel pole suurt kaalu ja kus tunned end turvaliselt. Tähtsal koosolekul või laval on situatsioon teine.

Pinge all teeb keha midagi muud

Väga lihtsustatult öeldes on pinge kaitsereaktsioon. Kui närvisüsteem tajub olukorda ohtlikuna, ja juhatuse koosolek võib tunduda väga ohtlik, isegi kui sa sellest niimoodi ei mõtle, siis keha valmistub reageerima.

Sa pigistad hambad kokku, mälumislihased pingestuvad, kõri muutub kitsaks. Vokaalid vajavad kõlamiseks ruumi ja seda ruumi jääb vähemaks. Konsonandid vajavad keele, huulte ja pehme suulae täpset koostööd, kuid pinges lihased ei tee täpseid liigutusi. Korraga kaovad nii kandvus kui ka selgus.

See ei ole see sama keha, kes hommikul köögis harjutas. Tema jaoks pole tähtis mitte kõneselgus, vaid võimalike ohtude tuvastamine. 

Sa ei kuule ennast reaalajas

Salvestust kuulates märkad kohe, kus lauselõpp kadus. Koosolekul on sinu tähelepanu sisu juures, mitte hääle juures. Nii peabki olema, sa oled seal oma mõtte pärast.

Aga see tähendab, et täpselt sel hetkel, mil muster käivitub, ei ole sul võimalust seda märgata. Ja mustrit, mida sa ei märka, ei saa sa ka muuta.

Sellepärast ei ole küsimus enamasti selles, et sa teeksid rohkem harjutusi. Küsimus on selles, et sa õpiksid ära tundma oma enda mustrit: mis täpselt sinu kõnes pinge all esimesena kaob. Ühel kaob õhk, teisel kiireneb tempo, kolmandal tõuseb hääl.

„Ma arvasin, et pean rääkima kõvemini”

Hendrik tuli minu juurde konkreetse probleemiga. Tal oli tunne, et teda ei kuulata ega võeta piisavalt tõsiselt. Juhatuse koosolekul jagas ta oma seisukohti, kuid tundus, et seda ei panda tähele. Kolm minutit hiljem ütles keegi teine peaaegu sama asja ja seekord noogutasid kuulajad nõusolevalt.

Hendriku enda järeldus oli, et ta peaks rääkima kõvemini.

Tegelikult läksid tema lauselõpud kaduma. Ta alustas tugevalt ja lõpetas peaaegu sosinal, sest õhk sai enne lause lõppu otsa. Kuulaja aju pidi iga lause viimase kolmandiku ise kokku panema. Ja aju, mis peab pingutama, väsib ega jää kuulama.

Ise ta seda ei kuulnud. Ta teadis ainult tulemust: mind ei võeta tõsiselt.

Töötasime koos kuus nädalat, Hendrik valis programmist need osad, mida ta kõige rohkem vajas. Ehkki tarvis oli ka artikulatsioonitreeningut, tuli suurem muutus sellest, et ta õppis oma hingamist märkama ning kõnetempot reguleerima. Ta hakkas kuulma, millal ta kiirustab, ja sai selle hetkega midagi peale hakata.

Tema hääl ei läinud valjemaks. See läks aeglasemaks ja kandvamaks. Ja teda hakati kuulama.

Sa ei pea rääkima kõvemini

Kui inimesed paluvad sul end korrata, on lihtne mõelda, et probleem on hääle tugevuses. Või et sul on lihtsalt „halb diktsioon”.

Tegelikult sõltub selge kõne palju enamast kui üksikutest häälikutest. See sõltub sellest, kuidas hingamine, kõnetempo ja artikulatsiooniaparaat sinu kõnes koos töötavad.

Need diktsiooniharjutused annavad sulle lähtepunkti, kust alustada. Aga kui sa tahad päriselt aru saada, mis sinu kõnes selguse ära võtab, ei piisa sellest, et teed järjest rohkem harjutusi. Kõigepealt tuleb teada, mida sa parandama pead.

Sa ei pea rääkima kõvemini. Sa pead rääkima nii, et sinu sõnad maanduvad.

Harjutused viivad sind teatud maani. Edasi on vaja kedagi, kes kuulab. Minu kursustel alustame alati sellest, mis sinu kõnes päriselt toimub, mitte sellest, mis üldiselt toimib.

The post Diktsiooniharjutused: kuus harjutust, mis muudavad sinu kõne selgemaks appeared first on Maarja Mitt-Pichen.